Skeemisõitmise kunst

Eva-Maria Vint-Warmington,
Oma Hobu, Mai 2010,

KoolisõidukohtunikudKoolisõidu hindamine on alati olnud veidi vastuoluline teema ning siinkohal ongi ehk õige aeg seda valgustada ka kohtuniku seisukohalt.

Nii nagu on olemas erinevad sõidustiilid, on ka igal kohtunikul teatud asjad, millele nad rohkem tähelepanu pööravad. Mõni tahab näha üleminekus eelkõige pehmust ja sujuvust, teine vaatab aga rohkem definitsiooni ja energiat. Aga ükskõik „ hindamisstiiliga“ tegemist poleks, kõigepealt jälgib kohtunik harjutuse vastavust treeningskaalale. Treeningskaala ehk treeningpüramiidi aluseks on rütm. Rütmi alla läheb ka allüüride puhtus ja korrapärasus. Sellele järgnevad lõdvestatus, kontakt, impulss, otsesus ning koondatus. Madalama raskusastme (A-klassi) skeemides vaatame põhiliselt selle püramiidi kolme esimest astet (rütm, lõdvestatus ja kontakt). L-klassist alates omandavad järjest suuremat tähtsust impulss ja otsesus. M-klassist alates peab harjutustes väljenduma ka selgesti märgatav koondatus, mille aste suureneb järk-järgult R-klassi Väikese ning Suure Ringi skeemides.

Mida hinded näitavad?

Kohtunikud hindavad võistlussooritust skaalal “0“st kuni “10“ni. Igapäevases praktikas Eesti tasemel on enim kasutatud hinded 5, 6 ja 7. Kui tuua näidisharjutusena 10 m volt L-klassi skeemis, siis näeks see harjutus erinevate hinnete puhul välja umbes selliselt:
7 (küllaltki hea) – Volt on sooritatud õiges kohas, enam-vähem korrektse suurusega ja ümara kujuga, hobune on suhteliselt ühtlaselt ratsmes, läbib voldi trajektoori korrapärase rütmiga õiges allüüris, liikumine toimub ühes jäljes ning küllalt heas tasakaalus, näidates mõningat kadentsi ning esiotsa kergust.
6 (rahuldav) – Volt on veidi suur või väike, natuke ebakorrapärase kujuga või sooritatud mitte päris õiges kohas. Võib toimuda hetkeline tasakaalukaotus, hobuse õlg võib korraks välja vajuda ning liikumine toimuda mõne sammu ulatuses kahes jäljes. Säilib selge rütm, kuid elastsusest jääb puudu ning õhufaas peaks olema selgemalt esile toodud. Ette võivad tulla hetkelised kontaktiprobleemid, pea ja kael võib korraks viltu jääda.
5 (piisav) – Volt peaks olema hoopis täpsemalt sõidetud, liiga suur, väike, ebakorrapärane, ovaalne või sooritatud mitu meetrit õigest tähest eemal. Sammud on väga lühikesed või ebakorrapärased, rütm muutub, hobune on kõver, õlg või tagumine ots vajuvad osa voldi jooksul välja. Hobuse keha on pinges, hobune on üle ratsme, ratsme taga või nina on kogu harjutuse jooksul vertikaalist tagapool. Hobune kiirustab, kaotab impulsi või vajub väga esiotsale.

7 muutub 8-ks (hea), 9-ks (väga hea) või 10-ks (suurepärane), kui korrektsele sooritusele lisandub kergus, sujuvus ning väljendusrikkus. Selles skaalas otsas on enamasti määravaks juba hobuse kvaliteet.
Hinne 4 (ebapiisav) või 3 (küllaltki halb) läheb harjutuse taha siis, kui osa harjutusest sooritatakse vales allüüris, esinevad tuntavad rütmivead, jäljekujund on väga vale suuruse või kujuga või kui on näha, et hobune ratsaniku juhtimisvõtete pärast kannatab.
Hindeid 2 (halb) , 1 (väga halb) või 0 (sooritamata) tuleb ette küllalt harva – siis kui asi väga viltu läheb, harjutust on raske ära tunda või jääb kas peaaegu või täiesti sooritamata.

Vahed kohtunike hinnete vahel.
Mõnikord tuleb ette olukord, kus kahe kohtuniku hinnete vahe on suur. Vahe võib tulla sellest, et kohtunikud näevad harjutusi erinevatest nurkadest. Otsa- (C, H ja M) kohtunikud näevad näiteks paremini hobuse otsesust ning paindenurka külgliikumistel. Külje- (E ja B) kohtunikud näevad selgemalt liikumisi diagonaalidel ja keskliinil, rohkem torkavad silma kontaktiprobleemid.
Koolisõitu hinnatakse täishinnetega. Võtame näiteks olukorra, kus kaks kohtunikku leiavad, et ratsanik sooritas harjutused 5 ja 6 vahepeal. Üks kohtunik on rangem ning hindab enamiku harjutustest 5-ga (ca 50%). Teine on veidi lahkem ja leiab et samade harjutuste eest võiks siiski panna 6 (ca 60%). Nii võibki kergesti sisse tulla lausa 10% vahe.

Hindamisel võtab kohtunik arvesse ka konkreetset klassi mida hinnatakse – kui noorhobuste sõitude puhul vaadatakse rohkem hobuse tasakaalu ja liikumise kvaliteeti, andestades väikesed ebatäpsused, siis näiteks poniklassis on hoopis tähtsam kõik jäljekujundid meetripealt välja joonistada ning jälgida just ratsaniku asendit ja juhtimisvahendite kasutamise õigsust.

Kuidas siis parandada oma võistlussooritust?
Millele pöörata tähelepanu skeemi õppimisel ja sõitmisel?

1. Sõit ümber aia või aias enne kohtuniku stardimärguannet. Selleks on tavaliselt aega kokku 90 sekundit. Kuna see on aeg, mil hobune saab tutvuda platsiga, siis kasutage seda targalt. Kartlikku hobust tuleks igati rahustada ja julgustada, laiska hobust natuke tagant ergutada ja liikuma panna. Kuna see on ka enamasti kohtuniku esimene mulje hobusest ja ratsanikust, siis ei maksa demonstreerida oma hobuse nõrku külgi – näiteks kohtuniku nina ees ei tasuks kindlasti mitte hobuse küliskäigule kalduvat sammu näidata. Samuti pole mõtet harjutada elemente, mis võivad ebaõnnestuda, see tekitab nii ratsanikus kui hobuses ebakindlust kogu skeemi suhtes.

2. Sissesõit on iga ratsaniku visiitkaart. Selles peaks väljenduma enesekindlus ja positiivne energia, sellega tuleks võita kohtuniku tähelepanu ja poolehoid. Keskliinil tasub hobust veidi rohkem edasi sõita – nii on lihtsam säilitada sirgjoonelisust. Peatus tuleks kindlasti korralikult fikseerida. Siinkohal märkus stekiga sõitmise kohta: kui stekki kantakse samas käes millega tervitatakse, siis tuleks stekk tervitamise hetkeks koos ratsmetega teise kätte võtta, mitte aga stekiga vehkides kohtunikku tervitada. Olen seda näinud mitmeid kordi ka päris kogenud ratsanike „esituses“ ning head muljet see kindlasti ei jäta.

3. Täpsus jäljekujundites on asi, mida on tegelikult lihtne saavutada, kui skeem enne põhjalikult läbi mõelda. Kui teada ja järgida maneeži mõõtmeid ning vahemaid tähtede vahel, siis on päris lihtne kujundid eelnevalt paberile joonistada ja siis trennis silmamõõtu harjutada. Näiteks kui on vaja teha E-s 15 m ring, siis see ring peaks ulatuma täpselt teise veerandliinini. 20 m ringi harjutamiseks võib maneežis välja mõõta ja ära märkida neli punkti, kust ring läbi läheb ning seejärel harjutada kogu ringi sõitmist nelja veerandiku kaupa. Serpentiini sõitmisel jälgige, et aasad ei tuleks kandilised ning et esimese ja viimase aasa puhul ei sõidetaks nurka välja. Sama juhtub ka mõnikord A-s või C-s algavate 20 m ringidega – ratsanikud unustavad tihtipeale ära et nad ringil, mõtlevad juba järgmisele harjutusele on ning sõidavad ringile ikka viimase nurga sisse. Erinevate jäljekujundite joonised ning enamiku skeemides esinevate harjutuste kirjeldused leiate meie Koolisõidumäärustikust.

4. Vaadake kuhu lähete! Nimelt seda tähte, kuhu te harjutuse lõpuks välja jõudma peate. Pahatihti näen kõveraid diagonaale, sest ratsanik vaatab maha ning avastab alles diagonaali lõpus, et suund on võetud hoopis valesse kohta.

5. Nurgad on teie sõbrad! Nurgad on küll tavaliselt harjutuste vahel ning hinde alla ei kuulu, kuid just nurgas toimub enamasti järgmise harjutuse ette valmistamine. Mõnede harjutuste puhul on hea nurka sügavamalt sisse sõita ning mõnede puhul veidi nurka lõigata – nii et mõelge ette ja planeerige hoolikalt, suur osa harjutuse kordaminekust olenebki just ettevalmistusest. Samas tuleb jälgida ka seda, et nurgas ei muutuks rütm ega tempo, säilima peab skeemi voolavus.

6. Analüüsige skeemi ning osake punkte koguda! Jälgige, mis harjutused selles skeemis on koefitsendiga, s.t. toovad kahekordse punktisumma. Samuti on igas skeemis mõned „kergete punktide“ korjamise harjutused, näiteks kahe tähe vahe võrra töötraavi vms. Järelikult tuleks sellele traavijupile eraldi suuremat tähelepanu pöörata.

7. Üleminekud jäävad kah tihti eraldi hinde alla. Näiteks galopilt traavile üleminekul mõelge mitte galopi lõpetamisele, vaid pigem traavi alustamisele. Nii on lihtsam meeles pidada, et üleminekuid tuleb sääreda toetada. Nii säilitab hobune tasakaalu ning ei „kuku“ üleminekul esiotsale nagu seda pahatihti näha võib.

8. Ebaõnnestumised tulevad ette ka parimatel ratsanikel – aga ärge laske ennast sellest häirida! Püüdke pigem mõelda sellele, kuidas „päästa“ järgmist harjutust. Näiteks kui hobune vahetab kontragalopil jala, siis proovige seda parandada nii ruttu kui võimalik, sest kui järgmine harjutus on jalavahetus ning hobune juba õigest jalast galopis on, siis ei jää kohtunikul muud üle, kui selle harjutuse eest „0“ kirja panna. Loomulikult oleneb palju konkreetsest olukorrast, ratsaniku reaktsioonist ja võimest kiiresti olukorda analüüsida, sest kui näiteks „tahtmatu“ jalavahetus toimub järgmises harjutuses nõutava jalavahetuse asukohale küllalt lähedal, siis on targem edasi sõita ning lihtsalt ebatäpsuse eest mõni punkt kaotada.

9. Eksimine sõidurajalt on kah apsakas, mis võib igaühel ette tulla. Pidage meeles, et esimese eksimuse puhul võtab kohtunik üldsummast maha 2 punkti – mis pole aga tegelikult mitte midagi nii hirmsalt. Paljud ratsanikud lööb selline eksimus nii rööpast välja, et terve skeem ebaõnnestub. Ärge heitke meelt ning sõitke julgelt edasi!

10. Parandused skeemi ajal. Kuigi üldine tõde on, et kohtuniku ees peab juhtimisvahendite kasutamisega olema ettevaatlik, siis mõnikord tuleb kasutada veidi rohkem ratset, kannust või isegi stekki. Usun et iga kohtunik tunneb kergendust, kui ratsanik end otsustavalt olukorra peremeheks teeb, selle asemel et ta hobusel end skeemi lõpuni mööda maneeži tassida või aias ringi lohiseda laseb. Loomulikult peab selline korrigeerimine jääma heasoovlikkuse piiridesse.

11. Sõitke tulemuse, mitte koha peale. Looge endale realistlik eesmärk tulemuse suhtes. Näiteks saavutada skeemis üle 63%. Ärge mõelge oma konkurentide peale ega laske end heidutada sellest, et teiega koos soojendusväljakul on kogenud ratsanikud või ahhetamapanevad hobused. Otsustab lõpuks ikkagi see, kuidas konkreetne võistluspaar skeemi sõidab.

12. Naeratage! Paljude ratsanike näoilme väljendab liigagi selgelt seda, kui ta hobusega rahul pole. Ja see annab ka kohtunikule rohkem põhjust vigu otsida. Skeemi sõitmine on ju tegelikult esinemine, kasuks tuleb enesekindlus ja oskus rahu säilitada ja mõnikord ka halva mängu juures head nägu teha.

13. Skeemi lõpus on peatus tavaliselt X-s. Pärast lõputervitust ei pea te kohe kannalt ümber pöörama. See soovitus on eelkõige ratsanikele noorte ja ebakindlate hobustega, kes kohtunike eest skeemi jooksul eriti meelsasti läbi ei taha minna. Te võite julgelt hobusega C-ni jalutada ja siis sealt kenasti tagasi pöörata, see annab hobusele võimalus rahulikult veelkord võistlusaias ringi vaadata ning mõjub tavaliselt positiivselt, kuna ka ratsanik on skeemi lõppedes hoopis rahulikum ja lõdvestunum.

14. Vaadake alati üle oma hinnetelehed kohe, kui need klassi lõppedes sekretariaadist kätte saate. Võrrelge neid välja pandud tagajärgedega. Kuna punkte lüüakse kokku alati suure kiiruga, siis võivad arvutamisel tekkida vead, punktisumma võib sekretäril sattuda tabelis valele reale, jne. Näiteks avastasin ma ükskord pärast võistlust kodus hinnetelehti vaadates, et üks hinne oli puudu jäänud ning seda ei olnud märganud ei kohtunik, kirjutaja ega hinnete kokku arvutaja. Konkreetsel juhul tähendas see keskmiselt 6 punkti kaotust. Võistlustel on võimalus selliseid vigu veel parandada, aga kui sekretariaat juba suletud ja võistluspäev lõppenud on, siis pole enam mitte midagi teha ja tulemusd jäävad nii, nagu nad välja kuulutati.

15. Alati tasub küsida! Kui hinnetelehel mingi kommentaar või hinne selgusetuks jääb, kasutage võimalust ja küsige seda kohtuniku käest kindlasti veel samal päeval, kui tal veel meeles on, mis skeemi ajal juhtus. Alati võib juhtuda, et kohtunikule midagi kahe silma vahele jääb. Segadust võib tekitada ka see, kui kirjutaja eksib ja kirjutab mõne hinde või kommentaari lihtsalt valesse kohta. Uskuge mind – teenimatult halbu hindeid ei taha panna mitte ükski kohtunik, alati peab selleks olema mingi põhjus. Hea kohtunik selgitab alati meeleldi oma seisukohti ning oskab anda kasulikke soovitusi järgmiseks võistluseks.

Koolisõidukohtuniku amet pole sugugi kerge. Mõne sekundi jooksul sooritatud harjutusele tuleb anda hinnang, võttes arvesse kümneid pisiasju. Iga harjutus peab saama hinde ning soovitavalt ka kommentaari. Ning kohe tulebki juba järgmine harjutus, mõtlemiseks palju aega ei jää. Lõpuks ruttu-ruttu üldhinded ning üldine kommentaar… Ja juba tulebki järgmine ratsanik mööda keskliini. Ja nii päev otsa. Mõnikord on väga raske säilitada terav silm ja objektiivsus, aga selle nimel tuleb vaeva näha, sest sest just kohtunikul on see, kellel lasub lõpuks vastutus hobuste heaolu ning spordiala arengu eest.