Takistussõit praegu ja 20 aastat tagasi

Riina Pill.

Takistussõit1. Milline oli takistussõidu tase Eesti NSV-s? Mis olid nõrgad ja tugevad küljed? Parkuurid olid tol ajal kõrgemad kõikides vanuseklassides, küll polnud need niid tehnilised kui täna. Tol ajal oli ratsasport riiklikult finantseeritav ja see andis paljudele võimaluse alaga tegelemiseks, võimalus sportimiseks oli mitte ainult rahakatel vaid ka vähem rahakatel kuid andekatel. Tugevaks võis pidada ka treenerite tööd ja pühendumist. Loomulikult polnud nõukogude koolkond päris õige ja õpetamise süsteem erines paljult Euroopast, pöörati vähe tähelepanu hobuste heaolule ja veterinaariale. Need vähendasid edukate startide võimalusi.

2. Milline oli takistussõidu tase taasiseseisvunud Eesti Vabariigis 1990-ndate aastate alguses, 1990-ndate aastate teisel poolel/ 2000-ndate aastate alguses, 2007/2008 ja praegu?
1990 aastate alguses oli takistussõidu tase Eestis langenud väga madalale, EMV tase seenioridele oli 120-130 cm. Mõju avaldas ratsakoolide kaotamine (avaldab mõju veel tänagi). 90-ndate lõpus hakkas tase veidi tõusma, sportlastele tekkisid toetajad kes ostsid võimekamaid hobuseid. 2000 alguse olime Baltikumis ja Kesk-Euroopas üsna arvestatavad tegijad, edu kestis 2000 aastate lõpuni. Praegusel hetkel oleme oma tasemelt langenud, mõju on avaldanud „mäsu“, paljud varasemad toetajad on loobunud ja uusi võimekaid hobuseid ostetakse aina vähem. Positiivse poole pealt võiks nimetada riigipoolse toetuse suurenemist, mis annab võimaluse suuremaks osalemiseks regionaalsetel tiitlivõistlustel.

3. Millised mälestused olid 90-ndate aastate (tradistioonilistest) võitlustest? Kui tihe oli võistlusgraafik?
Võistlused tollel ajal erinesid väga tänastest võistlustest, tihti ei vastanud platsi pinnas nõuetele ja takistused, kobad olid raskemad kui lubatud. Samas ikkagi osaleti väga palju, startijaid oli rohkelt. Võistlusi peeti Toris, Luunjas, Kernus, Kuressaares jne. Võistlusgraafik polnud eriti tihe võrreldes praegusega.

4. Mis põhjustas Teie arvates takistussõidu arengu kiirenemise 1996-1997- aastal?
Ratsutajad leidsid endale toetajad, hobuste kvaliteet paranes märgatavalt. Treeningsüsteem muutus euroopalikuks ja rohkem süsteemseks.

5. Kas ja kuidas on üldine majanduslik olukord mõjutanud ratsaspordi takistussõidu laiemat arengut?
Ratsaspordi areng sõltub otseselt majanduse hetkeseisust, sest tegemist suhteliselt kalli spordialaga, mis nõuab suuri investeeringuid „spordivahenditesse“.

6. Mida arvate Eesti takistussõitjate tasemest viimasel kolmel aastal? Millest on tingitud takistussõidu taseme tõus 2000-ndatel aastatel?
Viimasel kolmel aastal pole meie ratsutajad suurt arenguhüpet teinud, noori perspektiivikaid tuleb juurde vähe ja endiselt on parimad vanema generatsiooni sportlased. Minu arvates on sportlik tase langenud pea kõikidel aladel ja suuresti on see tingitud noorte üldisest vähesest motiveeritusest, puudub huvi. 2000 aastate tõus on otseselt seotud 1990 aastate lõpu hobustesse investeerimisse ja Euroopas võistlemise ja treenimisega.

7. Missugune on treenerite ettevalmistussüsteem Eesti Vabariigis (tasemekoolitused, täiendkoolitused, atesteerimine)?
Eestis toimib treeneritele EOK süsteem kus 8 taset (vt.EOK kodukat). Ratsaliit korraldab treenerite atesteerimist üks kord aasta, üldosa ja eriala osa koolitused toimuvad läbi aasta, sellekohane info EOK ja ERL kodukatel.

8. Milline oli/on takistussõidu treenerite tase (treeningute läbiviimine, töötingimused) ENSV-s, 1990-ndate alguses, 1990-ndate teisel poolel/ 2000-ndate aastate alguses, 2007/2008 ja praegu?
Treenerite tase ENSV-s oli hea, sest treenerid olid kindlustatud töötasuga, töötingimused paranesid jätkuvalt (ehitati järjest uusi maneeze ja platse), 90ndate teisel poolel oli treenerite tase linnades ja suuremates valdades hea, sest veel toimisid spordikoolid ja treenerid ei pidanud muretsema oma rahalise kindlustatuse pärast, töötingimused olid suurelt osalt endised. Treenerite tase hakkas langema 2000ndate alguses, sest riiklik toestus kadus ja uus süsteem polnud võrreldav ning samuti polnud õieti käivitunud. Paljud spetsialistid läksid üldse välismaale tööle. Selleks ajaks olid müüdud ka paremad hobused ja uute ostmine vähenes finatside vähesuse tõttu. Ehk teisisõnu treeneritel puudusid töövahendid. 2007-2008 ehk nn „buumiajal“ osteti juurde häid hobuseid ja kogemustega treenerid said tööd juurde, samas EOK treeneri atesteerimise süsteem polnud eriti sobiv ratsutamistreeneritele ja uusi andekaid treenereid juurde ei tootnud. Praeguseks oleme püüdnud süsteemi muuta endile sobivamakas pöörame rohkem rõhku ratsutamistreenerite praktikale. Samas heade treenerite puudus endiselt kasvavas trendis. Buumiajal muidugi loodi juurde palju talle, maneeze ja väljakuid ehk töötingimused sel ajal paranesid jõudsalt.

9. Kas ja kuidas on muutunud treeningmetoodika ENSV-s, 1990-ndate aastate alguses, 1990-ndate teisel poolel/ 2000-ndate aastate alguses, 2007/2008 ja praegu? Millele pannakse rõhku? Milline osa on takistussõidu arengus olnud välistreeneritel?
Treeningmetoodika on aja jooksul teinud läbi uuendusi, metoodika aluseks võetud Euroopa ratsutamise juhtivriikide kogemused. Kuid mingeid suuri ja kardinaalseid muudatusi pole siiski toimunud (vähemalt mina võin enda osas nii öelda). Vähehaaval on aastate jooksul täiendatud Euroopas jm välja antud kirjanduse põhjal. Rõhku pannakse rohkem hobuse ratsastamisele ja alluvusele ning tehniliste kombinatsioonide õpetamisele. Viimastel aastatel on välistreenerite osas meie arengul olnud märgatav, samas saame kinnitust oma õpetuste õigsusele.
10. Kust/ kellelt tuli idee korraldada rahvusvahelisi võistlusi? Kuidas on toimunud esimeste rahvusvaheliste võistluste korraldamine?
Esimene maailmakarika etapp tomus 1993 aastal Tartus, idee selle korraldamiseks saime tookord tollaselt MK direktorilt Max Ammanilt.

11. Kuidas on kulgenud Eesti takistussõitjate areng/tase, sh noorte takistussõitjate areng?
Seenioride klassi takistussõitjate areng on edenenud hästi, neil on hobused ja võimalused osaleda pidevalt rahvusvahelistel võistlustel. Kuna ratsasport on muutunud teatud mõttes majandusharuks siis huvitab omanikku hobuse kvaliteedi tõstmine, seega noortele nad arusaadavatel põhjustel hobuseid väga soetada ei taha. Uusi noori ja andekaid sportlasi tuleb juurde väga visalt, kahjuks ei aita selle puhul ka lai kandepind, sest tulemuste nimel tuleb väga kõvasti tööd teha iga inimesega eraldi. Ehk meie alal on kõik väga suhteline ja sõltub väga paljudest asjadest rohkem kui teistel aladel.

12. Kas ja kuidas on takistussõidu hobuste kvaliteet aegade jooksul muutunud? Milline oli hobuste kvaliteet ENSV-s, 1990-ndate alguses, 1990-ndate teisel poolel/ 2000-ndate aastate alguses, 2007/2008 ja praegu?
ENSV ajal käis läbi väga palju häid hobuseid kuid tollase pingelisema treeningsüsteemi ja vähese veterinaarse toetuse tõttu nad ei kestnud pikalt. 90ndate alguses olid meil veel kasutada osaliselt ENSV ajal soetatud hobuseid, juurde osteti palju häid hobuseid Venemaalt, kellega saavutati häid tulemusi veel 90ndate lõpupoole ja 2000ndate alguses. 2007/2008 osteti palju häid hobuseid juba Euroopast ja sellega seoses kasvas märgatavalt ka takistussõidu üldine tase. Praegu on meil veel võimalus kasutada tollel ajal ostetud loomi, juurde tuuakse hetkel rohkem noori hobuseid ja püütakse neid siis treenida kõrgemale tasemele. Väga kallite ja kõrge tasemega hobuste soetamine on vähenenud. Samas võin öelda, et muutus on toimunud noorte osas, sest praegu on rohkem vanemad hakanud oma lastele järjest paremaid hobuseid ostma. Meil on tomunud nüüdseks sarnane muutus nagu arenenud Euroopa riikides, kus ratsasport on niiöelda perekondlik spordiala.

13. Mida tuleks teha Eesti takistussõidu edendamiseks?
Parimaks eelduseks tippu jõudmisel on hästi organiseeritud noortesport ja väga sihipärane töö. Treeneritel on eesmärgini jõudmiseks erinevad teed ja meetodid, kuid nad peavad endile kindlaks jääma ja mitte muutma hüppeliselt oma seisukohti, sest
lõppude lõpuks viivad kõik teed sihile. Nende õpetus peab aga olema selge nagu must ja valge, kunagi ei tohi ignoreerida väikeseid vigu ja mõelda, et küll järgmine kord tuleb paremini välja. Noorsportlastesse nagu ka hobustesse tuleb suhtuda teatud mõttes sarnaselt, pead looma neile kindlad piirid, kuid suutma hoida neid seal piirides õnneliku ja motiveerituna. Kokkuvõtlikult ja lühidalt võib öelda, et pole olemas lihtsat edu valemit, võiduni viivad kirg, vaist aga kõige enam-usk.