Inimesed ühe organisatsiooni taga – kes on kes ratsaliidus?

Toome siikohal lugemiseks Hobumaailmas 2016. a. veebruaris ja märtsis avaldatud artiklite sarja, kus tutvustatakse ratsaliidu juures toimetavaid inimesi ja nende ülesandeid.

Külli Tedre, veebruar 2016

Kas oled vahel mõelnud, milline organisatsioon on tegelikult ratsaliit, mis seal õige toimub ja kes seal toimetavad? Aeg muudkui lendab, ratsaalade populaarsus kasvab, võistlejaid tuleb juurde, erinevaid ülesandeid, projekte, ametikohti ja isegi hobuorganisatsioone lisandub. Me ei hooma enam tervikut ning arvatavasti ei suudagi enam tänapäeva infotulva juures paljudesse asjadesse süveneda. Mõnikord tundub, et igaüks ajab oma asja ja üksteist ei kuulata enam ammu. Mõtlesin seetõttu lähemalt kaeda meist nii paljusid ühendavat katusorganisatsiooni Eesti Ratsaspordi Liitu ja sellega seotud inimesi.

1990. aastast tegutsev MTÜ Eesti Ratsaspordi Liit (ERL) ühendab  hetkel 42 ratsaspordi ja/või ratsutamisega tegelevat või sellist tegevust propageerivat ja arendavat klubi, ratsaspordikoole, seltse ja ühinguid üle kogu Eesti. Ratsaliidu laiemaks eesmärgiks on ratsutamise ja ratsaspordi propageerimine, võistluste, koolituse ja muude ürituste korraldamine ning liidu liikmeskonna esindamine rahvusvahelistes organisatsioonides. ERL-i strateegilisi otsuseid ja tegevuse suundi juhib kord aastas kokku tulev Üldkogu (kõikide liikmete esindus), kes ühtlasi valib iga nelja aasta tagant organisatsioonile juhatuse. Ratsaspordi võistlusalade arendamise ja spordispetsiifiliste otsuste eest aitavad aga hoolt kanda Klubide Nõukogu, mille ülesandeks on igal sügisel järgneva hooaja kalenderplaani, võistlussarjade, tiitlivõistluste jms. küsimuste arutamine, võistlusalade komiteed, mis koosnevad võistlusalade spetsialistidest, treeneritest ja võistluste korraldajatest, ning võistlusalade mänedžerid, kes koordineerivad personaalselt võistlusalade arenguga seotud küsimusi ning vastutavad koos võistlusalade komiteedega ning ERL-i tegevjuhtidega oma ala käekäigu eest.

ERL Üldkogu 2013. Foto: Külli Tedre

Väga keerulisest minevikust laiahaardelisse olevikku

Ratsaliidu juhatus koosneb täna viiest ühel või teisel moel ratsaspordiga seotud inimesest, kes tulevad kokku vähemalt korra kuus, et arutleda ja otsustada meie ratsaspordi oleviku ja tulevikuga seotud küsimusi. Organisatsiooni igapäevatöö eest vastutab aga juhatuse poolt valitud peasekretär, kes on niiöelda ratsaliidu tegevjuht. Kõlab uhkelt, aga sama uhke on ka selle ametikoha kohustuste nimekiri. Ühingu toimimise ja eluspüsimise huvides on tegevjuhi vastutusel kõik eelarvete ja raamatupidamisega seonduv, arvukate koosolekute organiseerimine koos nende ettavalmistamisega, samuti organisatsiooni dokumentatsiooni haldamine ning arengukava koostamine. Peasekretäril on ka väga oluline esindusfunktsioon, mis hõlmab suhtlust kodumaiste ja rahvusvaheliste organisatsioonidega (FEI, EEF jt), avaliku sektoriga (Kultuuriministeerium, EOK), pressiga, klubidega, teiste hobuorganisatsioonidega, sponsoritega jne. Tegelikult on tema vastutusalas kõik, mis üldse liidus toimub või sellega seotud on. See tähendab kursis olemist väga paljude valdkondadega korraga ehk kogu ratsaliidu tegevustega.

Heiti Häälega Kuala Lumpuris FEI Üldkogul. Foto: erakogu

Siim Nõmmoja on olnud ERL-i peasekretär 2001. aastast. Sellele eelnesid ratsaliidus keerulised ajad – 90ndate lõpus raamatupidamine organisatsioonis sisuliselt puudus, üleval olid suured võlad, mis said tänu suurtoetajatele sajandivahetuseks õnneks suuresti likvideeritud. Siiski tuli alustada üsnagi nullist. Siim muigab ja näitab mulle 2001. aasta kalenderplaani, kus on kirjas 39 võistlust; see teeb 3,25 võistlust ühe kuu kohta. „Ainus, mis meil toona oli, oli armastus hobuste vastu, suur südamevalu, mis sellest liidust saab, ning mõned väga head toetajad. Üldiselt on meil üldse läbi kõikide nende aastate vedanud, et meie juhatuses on alati valitsenud üksmeel – see on hindamatu väärtus, mitte kõigil organisatsioonidel ei lähe nii. Meil on ka tohutult vedanud, et ratsaliidu juures on olnud nii palju inimesi, kes on samamoodi hingega ja entusiasmiga, enamasti tasu saamata, appi tulnud. Nad kõik on tegelikult osalised selles, kuhu me täna oleme jõudnud, ja ma arvan, et see koht ei ole sugugi üdini halb. Jah, me võiksime olla paremad,  me ise ju tahame seda samamoodi. Meil kõigil on omad puudused, omad eelistused, oleme tavalised inimesed, iseõppijad. Aga mõnikord on tõesti kasulik meenutada, kust me tulime, et märgata tehtut.“

ERLi juhatus, tegevjuhtkond ja mõned äratuntavad sportlased. MK etapp Veskimetsas 2001. Foto: Toomas Huik

Siimul saab tänavu täis 40 aastat hobuste juures toimetamist. Lapsena alustas ta Tähtvere baasist Tartus, sealt, kust kõik teisedki sellekandi noored. „Meie kortermajast Annelinnas käisid mingil hetkel kõik poisid ratsutamas, mina olin tegelikult ainuke, kes jäigi.“ Loomulikult oli tol ajal kõige populaarsem takistussõit, selles jõudis Siim noortekoondise tasemele, võitis isegi paar EMV kulda. Kuid kes oleks võinud arvata, et aegajalt osales ta ka koolisõiduvõistlustel!

Siim ja Larets ning väike meenutus nõuka-ajast… Foto: erakogu

Mingil hetkel tuli aga ratsutamisse paus. Nagu ikka, olid need põhjused sõjaväkke minekus, ülikoolis, pere loomises jne. „Ma ei mäleta, kas see oli nüüd 1994 või 95, kui vanad sõbrad Sven Šois ja Urmas Raag mind tagasi hobuste juurde vedasid. Alguses ikka, et tule vaatama, ja no lõppes see nii, et ostsime kamba peale Luunja talli ära. Ega ma siis ju enam sporti ei teinud, aga hobuse selga satun ikka tänaseni pidevalt.“
Juristi haridusega Nõmmoja oli 90ndatel isegi korra ERL-i juhatuses ning ilmselt sealt tekkiski milleeniumi alguses idee teda peasekretäri kohale kandideerima kutsuda. „Olin ratsasporti näinud igasuguse külje pealt – organisatsiooni seest, võistluse korraldajana, sportlasena, treenerina, harrastajana, hobuse- ja talliomanikuna. Võtsin selle väljakutse vastu, osutusin valituks ja siin ma täna ikka veel olen.“

Poletoga Veskimetsas 2015a. suvel. Foto: Merike Udrik-Õispuu

Siim leiab, et ratsaliit on selle 15 aastaga tohutult kasvanud ning sellega seoses on muutunud ka tema roll ja panustamisvõime. „Kõige enam tuleb arvestada seda, et kui on väga väike organisatsioon, siis sa tead ise kõiki asju ja tegeled ka kõigega, kui aga suur, siis pead otsima abiväge ja hakkama ülesandeid delegeerima. Ei jõua enam igasse detaili süveneda, tähtis on hallata üldpilti ja leida usaldusväärne ning professionaalne meeskond.“ Ta arvab sealjuures, et igasugune kriitika on igati normaalne. „Me peame endale ise ka aegajalt tunnistama, et me ei oskagi ega suudagi kõike, teeme nagu jõuame. Kindlasti on ka minu väljaütlemised ja seisukohad vahel karmid. Aga ma leian, et minu roll ei ole kõiki õlale patsutada, vaid teha seda, mis on Eesti ratsaspordile tervikuna parim. Samamoodi ei pea ka minule õlale patsutama, mulle makstakse numbrite eest, mitte selle eest, et ma oleks hästi lahe tüüp.“

Ratsaliit või hoopis takistussõiduliit?

Aga kui tõesti nendest vigadest või miinustest rääkida, siis tahaksin kohe esile tõsta takistussõidu eelistamise küsimust – on ju meie ratsaliitu lausa takistussõiduliidukski nimetatud. „Ma tunnistan, et minu lemmik on takistussõit, kuna selle alaga ma noorena kõige enam tegelesin. Samas olen isiklikult ka väga huvitatud kolmevõistlusest ning hiljuti käisin Saksa ratsakoolis lausa osalejana rakendispordikoolitusel. Küsimus ei ole siin tegevjuhtkonna isiklikes eelistustes, vaid selles, et takistussõit on nii Eestis kui maailmas kõige populaarsem, see toob sisse kõige rohkem raha ja seda on lihtsam sponsorile ja meediale maha müüa. Takistussõidust tulnud tuludega toetame me kõiki teisi alasid, see on paraku tõde. Alade n.ö. ülalpidamiskulud on kõigil sarnased (edetabelid, koduleht, organisatsiooni juhtimine, Ratsanet, meistrivõistlused jne), aga sisse toob neist paraku enim takistussõit,“ nendib ta.

Legendaarse takistussõiduvõistluse Luunja Karikas korraldajad Siim, Sven ja Aleksander. Foto: erakogu

Kui jutt juba rahale läks, siis arvan, et äkki peakski ratsaliidu eelarve siin hästi jämedalt välja tooma, sest sarnaselt minuga on ilmselt teisigi, kes igasuguste aruannete lugemist väldivad või äärmiselt koormavaks peavad. Et kus siis kõik see raha on ja miks seda kunagi ei jätku?! Ratsaliidu tulud tulevad põhiliselt litsentside ja passide müügist ning liikmemaksudest, millele lisanduvad riigirahad. Sponsorite osakaal ratsaliidu kui organisatsiooni eelarves on minimaalne. Kokku on see summa ligikaudu 500 000 eurot aastas, millest 300 000 € on puhtalt Tallinn International Horse Show (TIHS) läbiviimise kulu. Ülejäänud 200 000 € jaguneb büroo ülalpidamiskuludeks (palgad, raamatupidamiskulud, FEI liikmemaks, kontorikulud) ja spordi ja arendustegevusega seotud sihtotstarbelisteks kuludeks (rahvusvaheliste võistluste korraldamise toetused, noortespordi toetus klubidele, ametnike ja treenerite koolitamine ning atesteerimine, Rohelise Kaardi projektiga seotud kulud jne.) Üha rohkem püüab ratsaliit panustada saavutusspordi projektidesse (EMV-d, sarjad, välisvõistlustel osalemise toetamine.)

TIHS 2006. Väike nõupidamine peakorraldajate kontoris. Foto: Külli Tedre

„Kõige keerulisem on leida toetajat justnimelt organisatsiooni kui sellise jaoks,“ seletab Nõmmoja. „Kui sa viid sponsori platsi äärde ja näitad talle ägedat võistlust, siis ta mõistab, kuhu tema raha läheb ja tal tekib nii emotsioon kui arusaam teatavast kasutegurist. Kui ma ütlen, et oleks vaja raamatupidajale või edetabelite koostajale palka maksta, siis see ei ole enam kellegi mure. Lisaks on üldse keeruline leida sponsorit, kes annabki konkreetselt raha. Kõik tahaks mingit teenust või toodet pakkuda,“ võtab ta eelarvelised murepunktid kokku.

Suhete ja suhtlemise hindamatu väärtus

Igapäevaselt jagab Siimuga samu muresid, rõõme ja kohustusi ratsaliidu kõige pikaaegsem töötaja, spordidirektor Riina Pill, kelle vastutusalas on lisaks ka takistussõidu manageerimine. Riina ise arvab, et ehkki paberimajandust jagub korralikult, on tema tööst põhiline osa siiski suhtlusel. „Suhtlemine on keeruline valdkond, sest selle tulemust ei saa mõõta, ometi kulub sellele väga suur osa ajast,“ mõtiskleb ta. Kõik tööülesanded on kuidagi seotud mingisuguste arupärimiste, vaidluste, selgitamiste ja arutlemisega, olgu selleks toimingud FEIs, meie võistlejate saatmine rahvusvahelistele võistlustele, kohalike ja välismaal elavate eesti võistlejate litsentsiprobleemid, laevapiletite organiseerimine, treenerite koolitamine, klubide aruanded, avalikule sektorile projektide kirjutamine ja nende aruandlus või toimingud Spordiregistris. „Kõik organisatsioonid muudavad pidevalt oma süsteeme, vorme ja nõudeid. Igal aastal hakkab nagu kõik täiesti otsast peale. FEI nõudmised näiteks on aastatega täiesti jaburalt detailseks läinud, mis tähendab, et ka suur hulk vana tööd tuleb jälle ümber teha.“ Spordidirektori vastutusalas on mõistagi ka raamatupidamine, igasugune suhtlus ja koostöö klubide ja võistluste korraldajatega, rahvuskoondised, tiitlivõistlustega seotud küsimused, riiklike toetuste haldamine jpm. Aasta suursündmuseks on Riinalegi mõistagi horse show.

Viieaastane juubel! TIHS 2006. Foto: Külli Tedre

Aasta lõpp ja algus on spordidirektori jaoks eriti kiired, kuna tuleb esitada juba uusi projektitaotlusi, teisalt aga täita lõppenud projektide riiklikke aruandeid, mis on äärmiselt mahukad. Aasta alguses on ka paljud sportlased unustanud, et rahvusvahelisi litsentse tuleb uuendada, ning loomulikult meenub see ikka väljasõidueelse päeva hilisõhtul. Riina ei veeda küll kõiki töötunde kontoris, kuid on siiski pea alati kättesaadav ning teeb sageli tööd pärast trenne koju jõudes.  Lihtsalt vahepeal tahab ta pühenduda treeneriametile, mida peab oma elus oluliseks. „Ma arvan, et spordiinimestena peame mõistma, et meie elu ei käi kaheksast viieni. Me olemegi 24/7 selle asja sees, ka ratsaliidus.“

Töö ja lõbu käsikäes 2477. TIHS 2014. Foto: Külli Tedre

Endise tipptakistussõitjana on see ala Riinale mõistagi südamelähedasim, kuid ta tunnistab, et tegeleb kohati teiste aladega tööl isegi rohkem. „Takistussõidus on vahest asjad kõige rohkem paika loksunud, probleeme on vähem ja ülesanded konkreetsemad,“ selgitab ta, lisades, et naudib tegelikult seda, kuidas iga päev tema töös on erinev. Spordidirektorina on ta ratsaliidus töötanud aastatel 1993-1997 ning siis juba alates 2001. aastast tänaseni. Riina meenutab samuti segaseid aegu 90ndate lõpus, kui ta Heiti Hääle palvel liitu vabatahtlikuks läks. „Kui tol ajal oli vaja lihtsalt organisatsioon kui selline üldse toimima saada, siis täna me ikkagi oleme keskendunud spordi taseme tõstmisele. Teeme seda nii hästi või halvasti kui olud võimaldavad.“ Riina on südamega asja juures  ja usub, et üheks tema suureks plussiks on aastakümnete jooksul kogutud tutvused ja suhted, mis mängivad spordidirektori töös igapäevast rolli. Samas ei ole keegi asendamatu ja ta oleks vabalt valmis ka kõrvale astuma, kui tekiks keegi, kes tahaks seda vastutust võtta.

Kohtunik Mart Maidveega, Rahvuste Karikas 2008 Veskimetsas. Foto: Külli Tedre

 

 

 

 

 

 

 

Kauaoodatud „tiigrihüpe“ ehk Excelist Ratsanetti

Kui jutt juba vastutusele läks, siis ratsaliidu täpseima silma ja perfektsionistlikuima mõttelaadiga töötaja on ilmselt andmebaaside haldur Ave Talts, keda paljud tunnevad ka arvukate võistluste sekretärina. Kolmas ja ühtlasi viimane põhikohaga töötaja tekkis ratsaliitu Siimu sõnul umbes kümme aastat tagasi, kui oli selgeks saanud, et jõud ei käi enam muud moodi üle. „Ave kihutas oma Ekspressiga mööda võistlusi, samal ajal oli ta juba sel ajal üks pädevamaid sekretäre Eestis. Mäletan hästi, kuidas ma ta Saksa Urmase juures tallivahel kinni püüdsin ja ära rääkisin – noh, et liidus oleks väga abi vaja,“ meenutab Siim. Ave esimeseks ülesandeks saigi edetabelite pidamine, millele lisandus ajapikku muidki kohustusi nagu juhendite, tulemuste ja peakohtuniku raportite kontrollimine, kvalifikatsioonide jälgimine, litsentside haldamine ja muud igapäevased pisiasjad.

Foto: Külli Tedre

Seda, et majandust õppinud Ave on üks kibe exceli-proff, teavad ilmselt paljud, aga tagasihoidliku inimesena ei ole ta arvatavasti eriti sagedasti rääkinud oma hobuste juurde sattumise lugu. Mullegi üllatuseks ulatub see päris kaugele – nimelt Ave hakkas ratsutama juba viiendas klassis, kui sõbranna teda trenni kutsus. Pärnu kandis oli tema esimeseks kodutalliks Audru tall, kust edasi satuti Tihemetsa. Tõsiselt tegeles Ave ratsutamise ja lähemalt takistussõiduga kuni keskkooli lõpuni välja, siis tulid juba ette kolimised, pere loomine ja ülikool. Kõige selle kõrvalt jõudis ta siiski grupitrennides käia nii Luunjas kui hiljem Pärnus Reiu tallis. Uue aastatuhande alguses soetati pere peale hobune Ekspress, kes tõi Avele harrastajate klassides arvukalt võite pea kuus aastat järjest. Nende viimane ühine võistlus leidis muide aset Saku Suurhallis.

Ave ja Ekspress 2004. aastal Veskimetsas Rahvuste Karikal. Foto: erakogu

Ave suhtub ratsutamisse samamoodi nagu oma töösse  – maksimalistina. „Ma tahan asju väga hästi teha, muidu ma ei näe sel mõtet. Mulle sobivad numbrid ja täpsus, ja mis puutub näiteks kassapidajana töötamisse, siis ma ei karda raha nagu võibolla mõned teised inimesed,“ iseloomustab ta ennast. Just seetõttu sobis Avele hästi võistluste sekretäriks olemine, mida tuli endise Parkuuri klubi ajal ette väga palju ja kõikidel aladel, ega ole ta seda ametit tänagi täielikult maha pannud.

Tihemetsas Hozjainiga. Foto: erakogu

Ratsaneti loomine, millega alustati tegelikult juba viis aastat tagasi ja mille arendamise juures on just Ave olnud üks võtmeisikuid, on tänaseks päevaks paljud tema ülesanded kergemaks teinud, kuid samas on neid ka teistpidi juurde tulnud. Ka tema jaoks pole tavatu tegeleda tööasjadega veel südaöölgi. „Ehkki mahud on suured, on see samas ikkagi hea töö. Ma teen seda küll tihti kõige jaburamatel kellaaegadel, kuid teisalt ma saan oma aega ise sättida ning tegutseda alal, mis mind huvitab,“ arvab Ave, kelle vastutusalas on lisaks ka kogu ERLi statistika, üleüldine kalenderplaani haldus, määrustike ja ametnike atesteerimise kehtivuse jälgimine, ratsaliidu IT arengukava loomine ning Ratsaneti testimine ja arendamine.

Foto: Külli Tedre

Hunt Kriimsilma 9 ametit

Paar aastat pärast Ave tulekut oli seegi selgeks saanud, et üha arenevas ratsaliidus on töökäsi endiselt puudu ning kõik alad tahavad aina enam tähelepanu. Seetõttu korraldati avalik konkurss koolisõidumänedžeri kohale. Tänaseni samal ametikohal tegutsev Eva-Maria Vint-Warmington oli toona paraku ainus vabatahtlik ja on seda õigupoolest praegugi, kuna uut mänedžeri lihtsalt ei õnnestu leida. „Saatsin avalduse, sest mul oli kahju, et selline võimalus soovijate puudumisel kasutamata oleks jäänud,“  meenutab Eva-Maria, kes lootis Eesti koolisõitu sellega paremale järjele aidata. „Kartsin, et pärast heidetakse seda koolisõitjatele ette, et nad ise enda eest ei seisa.“

Kohtunik Natalia Petukhovaga Kolkatas. Foto: erakogu

Koolisõidumänedžeri leidmine oli ratsaliidu jaoks esimene võimalus erinevatele aladele senisest oluliselt suuremat rõhku pöörata. Mänedžeri vastutusalasse läksid kõik koolisõiduga seotud võistlused ja sarjad, ametnikud ja nende koolitused, sportlaste koolitused ja kliinikud, määrustike ja skeemide reguleerimine ning  väljatöötamine. Eva-Mariast sai vahelüli koolisõitjate ja ERLi vahel, mida ta ise kutsub ka lepitaja rolliks, sest vahel on eriarvamusi ja suundi, kuhu areneda, päris palju.

Hindamas Türgis Istanbulis, kirjutajaks Hille Hanso. Foto: erakogu

Oma peamisteks ülesanneteks peab ta ise väljakutset välja mõelda, kuidas Eesti  sportlasi saaks aidata koolisõidu maailmakaardile pääsemisel. Samuti seda, kuidas laiendada meie koolisõidu kandepinda ning julgustada noori selle alaga tegelema. Loomulikult peab paralleelselt aktiivselt kohtuniku ametit pidav Eva-Maria oluliseks maailma koolisõiduasjadega kursis olemist ning oma töös tuleb tal igapäevaselt vastata loendamatutele koolisõiduteemalistele küsimustele.

 Lõuna-India, Pondicherry. Foto: erakogu

Hobuste juures on  Eva-Mariagi olnud lapsest saati – ehk niikaua kui ennast mäletab, oli tal see soov juba olemas. „Teoks sai minu unistus läbi keeruliste vangerduste Tondi Ratsabaasis umbes siis, kui olin 12 aastane – sel ajal eeldas enda kui tüdruku ratsutama sebimine igasugu tutvusi jne. Algul sai hüpatud, aga koolisõit huvitas rohkem, sest see tundus kuidagi eriline,“ jutustab ta oma „saamislugu“.  „Siis sai võisteldud Eesti noortekoondises ja päris palju mööda endist NSVL-i reisitud. Hiljem tulid oma hobused, seda nii Eestis kui Kanadas.“  Hetkel tal oma hobune küll puudub, kuid seda mõtet pole veel päris maha matnud ka.

Kanadas võistlemas. Foto: erakogu

Kuna rahvusvahelise kategooria kohtunikuna reisib Eva-Maria viimasel ajal palju rohkem kui enne, tunneb ta, et oleks aeg mänedžeri kohalt taandumiseks. Mis seal salata – lihtsalt ei jõua enam ja väsimus on peal. Lisaks koolisõidu manageerimisele on tema hallata ju ka meie järgusüsteemid, Roheline Kaart ja ka ratsaliidu kodulehe arendus; ka vahepeal edukalt tegutsenud tuleratsutama.com oli muide tema looming. Et Eva-Maria on tegelikult disainer, seisab just tema paljude ratsaliidu materjalide kujundamise taga ning samuti koostas ta kuus aastat järjest ka ERLi aastaraamatut. Pole tõesti vähe ühe inimese kohta, ehkki, nagu öeldakse, kes teeb, see jõuab. „Väga tahaks näha kedagi hakkajat algul abimänedžerina, kes siis tasapisi ohjad enda kätte võtaks. Olen seda teinud juba üle 5 aasta. Ma arvan, et asjad liiguvad meie koolisõidus õiges suunas ja nüüd võiks rahuliku südamega teatepulga üle anda.“

Ukraina, Zhaskov. Foto: erakogu

 

 

 

 

 

 

 

Kärumees, kes tegelikult on hoopis tõkkemees

Üsnagi samad tunded valdavad rakendispordi mänedžeri Marko Villemsoni, kes ise oma rakendispordi-kuulsuse üle naerab, sest tegelikult on ta eluaeg olnud takistussõitja ning ka tema õpilased tegelevad eelkõige just selle alaga. Marko on hobuste juures veetnud terve elu ning tema lugu on üsnagi värvikas. Ratsaspordi juurde sattus ta 1980ndal aastal juhuslikult, kui läks klassivenna trenni pealt vaatama. Hobused olid talle tegelikult koguaeg meeldinud, (vanaisa tööhobuse seljas istumise kogemus oli ammu olemas), aga seda ei osanud oodata, et niipea, kui ta tallis näole annab, pistetakse ankeet pihku ja meelitatakse trenni. Marko käis tegelikult tol ajal hoopis kergejõustikus ja tegeles isegi peotantsuga.

1981.a. Torpetistiga. Foto: erakogu

Ajad olid ikka erakordsed – novembris Tähtvere baasi trenni läinud Marko võistles juba jaanuaris esimesel skeemivõistlusel ning saavutas 70 osaleja seas ootamatult esikoha. Olgu öeldud, et neist vaid üks osaleja oli tüdruk! Suvel tulid esimesed stardid takistussõidus ning paar aastat hiljem saavutati juba Balti Matšil teine koht 140 cm kõrguses parkuuris. Legendaarse Ülo Kepi juhtimisel tegi Marko Tähtveres trenni pea kümme aastat, ainsa pausi tõi ratsutamisse Kazastanis armees teenimine.

1990 – Viimane suvi Tähtveres. Pildil ka tulevane abikaasa Aile. Foto: erakogu

Kuna Marko õppis keskkoolis elukutseliseks autojuhiks, sai ta varakult tööd kraanajuhina, kusjuures esimeseks tööülesandeks oli ehitada valmis Luunja maneež. 1991. aastal aga täitus Ihaste ratsaspordibaasis unistus treeneriks saamisest. Marko kasvatas endale Ihastes lühikese ajaga üsnagi eduka ning suure grupi, kust täna vahest tuntuimad nimed on Tiit Kivisild, Stanislav Teder ja Erik Aedviir. Oma paremate õpilastega rännati Ihastest edasi Luunjasse, sealt juba Urmas Saksa juurde ja hiljem Timmo Tallidesse, mis oli tol ajal Põlvamaal väga uus moodne maneežiga ratsabaas. „Timmo Tallides käis palju turiste, sinna hulka ka kuulsaid poliitikuid. See andis mulle väga hea suhtlemiskogemuse. Samuti oli meil kolm aastat järjest väga hea koostöö Põlva kooliga – selle õpilased käisid meil kaks korda nädalas ratsutamas ning pidid aasta lõpus läbima ülimahuka eksami. Merlis Orion, meie praegune kolmevõistluse mänedžer, oli muide üks esimesi lõpetajaid.“

Vidrike Galopp 1995 võitjad Marko Villemson ja Vlastelin. Foto: Aldo Luud

Timmo Tallides turiste sõidutamas. Foto: erakogu

Kuna Marko on aga hingelt spordiinimene, otsis ta aina uusi võimalusi treenerina töötamiseks ning leidis järgmiseks tänu heale sponsorile võimaluse kolida Ratsarügemendi talli, mille ta sisuliselt oma kätega üles ehitas. Paraku said toetajal rahad otsa ning uue koha leidis ta Pärna talu näol, kuhu on jäänud tänaseni. „See on suurepärane koht, meil on omanik Hillar Kaldiga hea koostöö. Nad kasvatavad häid hobuseid ning noortele on spordi tegemiseks korralikud tingimused olemas. Tahaksingi tegelikult rohkem oma treeneritööle pühenduda ning näha rakendispordis värsket verd. Väga suur töö on viie-kuue aastaga ära tehtud ning minu toona paika pandud visioon Eesti rakendispordi tulevikust – eestlane osaleb MM-il – ongi ju tegelikult täitunud, ehkki siis sellesse veel keegi ei uskunud, ilmselt ma isegi mitte,“ pajatab Marko.

Marko püüab ise samuti aega leida võistlemiseks. Luxusega Luunjas. Foto: Hobunet / Elari Aaboja

Julge pealehakkamine on pool võitu!

Villemsoni isiklik kogemus rakendispordiga piirdus algselt vaid vankrimatkade läbiviimisega Timmo Tallides. „Eks ma õppisin seal ise ette ka panema ja korraldasime ükskord naljaviluks isegi takistussõiduvõistluse vahele rakendite vigursõidu, mis publikule väga peale läks, aga see oli rohkem niisama show. Ühe ekipaaži moodustasid muide Tiit Kivisild ja Stanislav Teder, kes kihutasid vana puuvankriga ikka metsikult, sõitsid isegi mingist hüpekast üle!“ Esimesed natuke tõsisemad võistlused toimusid Saksa ratsakompleksis – kuhu Markot kutsuti kohtunikuks – ja Toris juba uuel aastatuhandel, mil võistlejaid oli isegi Soomest. Paraku polnud siinsetel kohtunikel ei kogemust ega täielikke teadmisi punktide arvutamisestki. „Üks soomlane aitas meil Toris esimest korda päriselt reeglitest aru saada ja me saime tulemused ikka õigesti kokku löödud. Ühtegi eestikeelset määrustikku ei olnud, kõik materjalid olid ainult soome keeles, mida me siis kamba peale dešifreerisime,“ naerab ta.

„Paari võistlusega saime endale põhja alla ja siis juba kutsuti Lätti kohtunikuks ja ka seminari läbi viima; neil seal ei olnud üldse ühtegi rakendikohtunikku olemas. Võistlus see-eest oli uhke – küll ainult 5 ekipaaži osavõtul, aga hiigelsuure auhinnafondiga. “ Tegelikult plaanis Marko ise ka võistlema hakata, aga siis ei oleks kohtunikke olnud, seega ei jäänud muud üle, kui seda asja edasi ajada ja veelgi tõsisemalt võtta. Kui ratsaliidu juurde rakendispordikomitee moodustati, kaasati tedagi mitmel korral, ning lõppes see konkreetse ülesandega – välja töötada Eesti rakendispordi määrustik FEI määrustiku põhjal ning veidi hiljem ka arengukava. Võib vist öelda, et sealt see mänedžeriritöö alguse saigi.

Lätis Kekavas kohtunikuks. Foto: Jelena Dorosenko

Esimesed aastad olid suuresti otsinguaastad – tuli leida erinevaid võistluste korraldajaid üle Eesti, kontrollida nende tingimusi, platse, otsida ka osalejaid ja töötada välja erinevad raskusastmed, et kõik huvilised võistelda saaks. „See oli päris huvitav aga ka väsitav aeg, sõitsin mööda riiki ja tutvusin paljude inimeste ning tallidega. Põhimõtteliselt tuli iga võistluse juures ise kohal olla ja asju korraldada, et võistlus peetud saaks.“  Esimesed rakendispordi Eesti meistrivõistlused peeti samuti Marko eestvedamisel, 2010. aastal Pärna talus.

Ruila Rakend 2009. Foto: erakogu

Pärna Rakend 2010. Foto: Marit Kaarna

Lahemaa Rakend 2012 – ERLi karikasarja algus. Foto: erakogu
Kui ta täna tagasi vaatab, on areng olnud väga suur, ehkki lõpmata palju on veel ees. „Mullu suvel saabus suur väsimus,“ tõdes ta. „Mul on mitu muret: esiteks ma ei oska väga palju keeli, minu asemel võiks olla inimene, kes suudab paremini rahvusvahelisel tasandil suhelda. Teiseks kulub palju aega ja tähelepanu minu õpilastele, kes võistlevad juunioride ja noorte tasemel takistussõidus. Kolmandaks vajab iga asi aegajalt uut hingamist, uusi inimesi, mõtteid ja ideid. Selles osas olen tänulik igaühele, kes meie rakendisporti aitab ülesmäge upitada, ning loodan tõesti endale leida nn mantlipärijat.“

Foto: Külli Tedre

 

 

 

 

 

 

 

Lugematute erinevate nägudega ala

Pikaaegsematest mänedžeridest on ratsaliidus kestvusratsutamise eest hoolitsev Katrin Liiv paljude jaoks mõistatus nagu see ala isegi. Olgem ausad, kestvust ei käi just paljud inimesed niisama vaatamas, rääkimata sellest, et seda üldse spordiks peetaks. Tagatipuks varjutavad ala kohutavad pildid araabiamaadest, kus võidu nimel võetakse hobuselt kõik, mis võtta annab ja rohkemgi. Rahumeelse ja tasakaaluka inimesena oli Katrin, kes igapäevaselt töötab erivajadustega inimestega, valmis kõikidele nendele küsimustele vastama, sest tema jaoks on kestvusratsutamine väga südamelähedane ja ta näeb selles spordis palju enamat.

Katrinile on hobusearmastus geenidega kaasa antud – tema isa ja onu olid mõlemad edukad takistussõitjad. Kusiganes  noor preili hobuseid nägi, seal ta neid silitas, kuid päris trennideni jõudis asi alles kutsekooli algusaastail Ihastes. Pärast lõpetamist naases Katrin kodukanti Harjumaale ning jätkas treeninguid Jüris ja Koogi tallides. Kogu selle aja jooksul jõudis ta aga vaid korra võistlema, rohkemaks ei jätkunud närvi. „Takistussõitja peab vaimselt tugev inimene olema, minul tuleb igasuguse võistlusspordi juures liiga suur närv sisse, mistõttu ma ausaltöeldes isegi kestvusratsutamises väga palju ei stardi,“ selgitab ta.

Võistlemise asemel võib Katrin hoopis groom olla. Arma Kestvusratsutamine. Foto: Margit Rändur

Üheksa aastat tagasi soetas Järvamaal hobusekasvatust õppinud Katrin koos perega oma esimesed hobused ning tegi ka esimesed stardid kestvusratsutamises, mille juurde sattus kodukoha lähedal asuva talli kaudu, kus selle alaga tegeleti. Kiiresti värvati teda võistlustele abikorrapidajaks ning sealt tekkisid tutvused paljude kestvusratsutajatega ning soov leida endale selle ala jaoks sobivaimad hobused. Nii soetati näiteks mulluse hooaja parimaks hobuseks valitud araabia täisvereline Nilsson ox, kes täna treenib Tartu Ratsakooli õpilasi. Katrini loo juures on tore, et ka tema abikaasa Peeter vaimustus hobustest ja pikamaaratsutamisest sedavõrd, et võistleb täna pereliikmetest kõige sagedamini. Kahest pojast vanim plaanib samuti sel hooajal alustada tutvumisklassidega.

Katrin ja Peeter Kõrvemaal 2011.a-l. Foto: Külli Tedre

Võistlusnärvita mänedžer

Kuna Katrinile ei sobinud võistlemine ja võidu peale kihutamine, otsustas ta umbes neli aastat tagasi ala edendamise huvides mänedžeri kohale kandideerida. Sellest peale on tal jätkunud entusiasmi vabatahtlikult oma põhitöö, pere, nelja koera ja hobuste kõrvalt seda asja ajada. Nagu paljud teised mänedžeridki, peab Katrin oma suurimaks ülesandeks suhtlemist. „Esiteks on ala vastuoluline, nagu me kõik teame ja näeme. Ma pean päevast päeva selgitama inimestele, et kestvusratsutamine ei ole ega tohi olla selline nagu ta on araabiamaades. Me kõik tunneme nendele hobustele seal kaasa, kuid ka seal ei ole tegelikult kõik nii üheselt võetav,“ selgitab mullu ise esimest korda ametnikuna Dubais võistlusel kohapeal käinud Katrin. „Seal on palju võistlusi, kus ametnikud on ainult Euroopast, kaamerad on kõikjal üleval, kontroll range. Sealgi tehakse kõike, et ala nö. päästa, kuid osalejate arv üha kasvab ja massiga ei tulda enam toime. Just paar nädalat tagasi võeti FEI poolt hobuste heaolu huvides vastu rida muudatusi ja erinõudeid mis puudutavad UAE võistlusi. Üks näiteks on see, et stardis ei tohi korraga olla üle 150 hobuse.“

Dubais kolleegidega. Foto: erakogu

„Tegelikult kasvavad kiirused vaikselt meilgi, siin on mitmeid ratsanikke, kes teevad ikka tõsist sporti,“ mõtiskleb Katrin ja leiab, et tema roll on hoopis ala kandepinda suurendada, leida võimalusi kõigi jaoks. Katrini jaoks on imetlusväärne näha distantsi lõpetamas paare, kus mõlemad osapooled on õnnelikud ja terved. Teda köidab hobuse ja omaniku side, mida kestvusratsutamises on võimalik arendada väga sügavale. Sport peaks tema sõnul toimima ilma keemiata, lihtsalt näitama, mida hobune treeningu tulemusena suudab. „30-40 km tunnis ei ole enam ammuilma loomulik kiirus,“ on ta veendunud, olles silmnähtavalt õnnelik, et ERL on nüüd ka 30 km pikkuse tutvumisklassi ametlikuks distantsiks tunnistanud.

Gianniga Kõrvemaa Ratsamaratonil. Foto: Kadri Kullerkupp

Katrini töömaht sellega seoses muidugi koguaeg suureneb. Kestvusratsutamine on viimastel aastatel jõudsalt kasvanud nii võistluste kui startide arvu poolest. „Minu töö on kontaktide hoidmine kõikide korraldajatega, nende nõustamine ja innustamine, toetajate leidmine. Vajadusel korraldan ise võistlusi. Samamoodi püüan pidevalt leida uusi inimesi, kes tuleksid ka tutvumisklassi sõitma. Ametnikele otsin koolitusvõimalusi ning üritan ametnike arvu kasvatada. Väga oluline on ka silma peal hoida kvalifikatsioonidel, kuna kestvusratsutamises on need rangemad kui muudel aladel.“

 

Katrin ja Assman ning Peeter ja Nella Ubajärve Rännakul. Foto: Triin Tinc

Palju tuleb mänedžeril sportlasi nõustada, millised on täpselt võistluste reeglid, kas ja kus nad tohivad startida jne. Kuna sagenenud on välisvõistlustel käimine, on ka paberimajandust seoses FEI dokumentatsiooniga üksjagu palju. Hooaja lõpp on Katrini jaoks alati kõige väsitavam, pikk aasta on siis jälle seljataga. Teda kurvastab kõige enam, et mänedžeridest on jäänud mulje kui kõrgepalgalistest ja võimukatest inimestest. „See on kahjuks täiesti vale, olen vabatahtlik ja teen seda puhtalt armastusest kestvusratsutamise vastu. Annan endale aru, et ma ei saa kõigile meeldida, aga ma teen oma parima.“

Foto: Külli Tedre

Uutmoodi kompetents

Värskeid tuuli tõi 2012. aasta sügisel ratsaliitu kahtlemata harrastusspordi mänedžer Tatjana Kiilo. „Olen alati seda meelt olnud, et tuleb korraldada avalik konkurss, leidmaks inimesi, kelle peale sa muidu ei tuleks,“ leiab Siim. Tema sõnul on Tatjana roll olnud palju suurem kui algselt loodeti. „Tänu oma erialale (Tatjana on sotsioloogiadoktor) on ta meile toonud sedasorti kompetentsi, mis on ratsaliitu aidanud täiesti uuel moel. Tema initsiatiivil ja kaasabil oleme läbi viinud mitmeid olulisi uuringuid ning saanud vajalikku informatsiooni ratsakogukonnast ja selle ootustest ERL-i tööle.

Nendest analüüsidest saavad kasu ka lapsevanemad, sportlased, harrastajad. Tänu Tatjanale ja tema abikaasale hakkasime me oma IT-projektiga lõpuks tulemuseni jõudma, olime enne seda mitmeid kordi erinevatel põhjustel ebaõnnestunud.“

Foto: erakogu

Tatjana ja tema abikaasa Martin on mõlemad harrastusratsutajad, kes omavad ka kahte hobust. Ratsutama hakkasid nad alles ülikooli lõpus. See oli lapsepõlve unistuse täitumine. Tatjana vanaemal oli Venemaal kodu kõrval uhke orlovi traavlite kasvandus ning ehkki sealsete hobuste juurde tegelikult minna ei tohtinud, sai tüdruk neid kaugelt imetleda. Kuna ta ise elas Narvas, siis seal väga võimalusi ratsaspordiga tegelemiseks polnud. Tartusse kolimise järel hakkasid intensiivsemad võimaluste otsingud ning mõned kuud sai käidud Marko Villemsoni juures Pärna talus, hiljem Otepääl Tobra talus. Sai selgeks, et perele tuleb soetada oma hobune, mis leiti Hollandist. Friisi tõugu Tynke sobis neile ideaalselt, kuna oli ilus, mugav ja sõbralik. „Ma ei tahtnud sporthobust, aga koledat ka mitte,“ naerab Tatjana. „Pealegi ta on täielik inimese sõber, meie jaoks asendamatu pereliige.“ Ühiselt osteti hiljem teinegi hobune, koolisõidusuunaline ruun Robin Hood. Ratsutama üritavad Tatjana ja Martin suunata ka oma 4aastast tütart, kes juba aegajalt Tynke seljas käib.

Tynkega. Foto: erakogu

Isa Martin õpetab tütar Leannet ratsutama. Foto: erakogu

Tatjana seletab, et idee harrastajate mänedžeriks hakata tekkis tal siis, kui Facebooki harrastajate grupis väga palju arutelusid, probleeme ja ettepanekuid märkas. „Proovisin alati teistega kaasa mõelda ning kui mänedžeri konkurss välja kuulutati, sobis see mulle hästi, kuna olin lapsega kodus ja aega oli. Ratsaliidust ei tundnud ma kedagi ning olin rõõmus, kui mind, tundmatut, kolme kandidaadi seast välja valiti.“ Harrastajate mänedžerina tahab Tatjana hoolitseda selle eest, et neid puudutav informatsioon oleks hästi kättesaadav nii harrastajatele endile kui teistele ratsaspordihuvilistele. Ta on läbi viinud harrastussporti puudutavaid uuringuid, mis tema sõnul on vägagi informatiivsed – see annab võimaluse paremini kaardistada harrastajate soovid ja vajadused ning siis selles suunas töötada. „Praegu näiteks töötame välja nö Sinist Kaarti ehk praktilist juhendit neile, kes alles alustavad võistlemist ja tahavad paremini aru saada reeglitest ja oma võimalustest. Eesmärk ikka see, et rohkem inimesi julgeks tulla starti, aga ei teeks seda päris uisapäisa.“

Tynkega meistrivõistlustel. Foto: Külli Tedre

Lisaks on harrastajate mänedžeri ülesandeks hoolitseda selle eest, et oleks võistlusi ja sarju, kus osaleda. Tatjana ise võistlusi ei korralda, kuid püüab hea seista selle eest, et neid toimuks võimalikult palju. Meistrivõistluste ajal on nüüd juba mitu aastat ERL-i telgis toimunud erinevad koosolekud ja õpitoad, neist üks puudutab ka harrastajaid ja selle eestvedajaks on muidugi nende mänedžer. Suurim harrastajate juhtrühma koosolek toimub sügiseti, kui arutatakse lõppenud hooaja üle ning seatakse uusi sihte. Suhtlust on ka Tatjana ametis väga palju. „Pea iga päev tuleb kellelegi nõu anda või midagi selgitada,“ leiab ta.

Värsked ideed nõudlikul kolmevõistlusmaastikul

Silmad on praegu sära täis ka värskel kolmevõistluse mänedžeril Merlis Orionil. Millegipärast on kolmevõistlus olnud ainuke ala, kus mänedžerid vahetunud mitu korda. Merlis sattus sellele kohale enda sõnul puhtjuhuslikult. „Võistlesin möödunud hooajal üle pika aja taas kolmevõistluses ja sealne seltskond eesotsas tollase mänedžeri Joosepiga tegi ettepaneku, et võiksin ameti üle võtta. Otsustasin väljakutse vastu võtta.“

Merlis krossil. Foto: Külli Tedre

Täna näeb Merlis enda rolli selles, et kolmevõistlust Eestis elus hoida. „Näiteks Lätis ju on nii läinud, et seal polegi kolmevõistlejaid,“ nendib ta. Oma parima äranägemise juures üritab ta muidugi igati ala edendada, tuua juurde võistlejaid, tutvustada kolmevõistluse olemust teistele. „See on ikkagi ajas muutunud üsna palju – tänane kolmevõistlus ei ole hobuse ja iseenda lõhkumine, nagu see teinekord võis olla näiteks Liidu aegadel. Tänane kolmevõistlus on enese ja hobuse mitmekülgne ja tehniline proovilepanek.“

Edouard Legendre 3V treeninglaager. Foto: erakogu

 

Hetkel on Merlis ametis kolmevõistluse arengukava koostamisega, kuid tunnistab, et ka tema põhiline aeg kulub lihtsalt erinevatel põhjustel inimestega suhtlemisele.  Nagu iga ala mänedžeril, tuleb tal sportlaste poolt soovitut ERL-ile põhjendada ja püüda ellu viia. Sealjuures tuleb hoolitseda sportlaste, treenerite ja ametnike eest ka ise neile koolitusvõimalusi otsides ning võistlusi ja sarju korraldades. Võistluse korraldamise kogemusi on Merlisel juba Kurtna aegadest, mil seal toimusid Eesti esimesed ja ainukesed rahvusvahelised kolmevõistlused. Lisaks on tema CV-s Ruilas 2011. aastal toimunud Eesti meistrivõistluste direktori amet ning plaanis ka käesoleval hooajal ise võistlus korraldada. „Paraku on meie ala väga nõudlik – korraldamine on kallis, aeganõudev ja sobivaid kohti ei ole palju. Kuna ma tahan ka ise võistelda, siis tean, mis tunne see on, kui võimalusi ei ole, seega peabki ise tegema.,“ nendib ta.

ERL-i hooaja lõpetamisel Karl Robert Valgu ja Paul Argusega. Foto: Rein Leib

Kolmevõistlus on turundust ja moedisaini õppinud Merlise suur kirg, mille juurde ta sattus tänu legendaarsele Raul Kaunale, kelle tallis ta ülikooli ajal abilisena toimetas. Rauli juures õppis ta enda sõnul suurema osa sellest, mida täna hobustest ja ratsutamisest teab. Hobused muidugi meeldisid Merlisele lapsest saati, ehkki ta ei oska seda põhjendada. „Naljatamisi ütlen, et see on kaasasündinud patoloogia, sest juba kõik minu esimesed säilinud joonistused kujutasid hobuseid (oli ka üks ülekaaluline pääsuke siiski) ja niipea, kui rääkima hakkasin, nõudsin oma hobust, ratsutamistrenni ja nii edasi. Pelgalt hobuse nägemine täitis mind õnnetundega,“ meenutab ta. Paraku sai see unistus teoks alles 15-aastaselt, sest varem ei õnnestunud vanemaid veenda. Põlvast pärit tüdrukuna alustas Merlis ratsutamist Väimelas, kus sai trennis käia vaid kord nädalas ja seega tulid ka oskused aeglaselt. Hiljem, kui loodi Timmo Tallid, jätkati seal. „Siis sai juba natuke hüppamist, maastikul kappamist ja näiteks ka kadrillide sõitmist tehtud,“ meenutab ta.

Armastatud Groyga. Foto: Külli Tedre

Kui Merlis Tallinnasse ülikooli läks, jõudiski ta Kurtnasse Rauli juurde, kus kõik muutus. „Tegeleda tuli noorhobustega, korralike sporthobustega, treeningud olid väljakutset pakkuvad, võhmatrennid maastikul, kross, hüppamine,“ kirjeldab ta vaheldusrikast elu Kurtna tallis. Hetkel tegelebki Merlis kolmevõistlusega harrastussportlasena ning peab treeneri ametit nii Järve kui Perila Tallides. Tema suureks kireks on lisaks hobustele aiandus, kunst, joonistamine, maalimine ja natuke ka fotograafia. Ta on üle 10 aasta käinud Sandor Sterni (endine takistussõitja) käe all loomaaias loomi joonistamas ning tema joonistused  ilmusid vahepeal regulaarselt persoonilugude juures ajakirjas Oma Hobu.

Perilas. Foto: Külli Tedre

Värske veri

Ratsaliidu värskeim mänedžer on Katrin Lipp, kelle ülesandeks on kaardistada Eesti pararatsutamise maastik, selgitamaks palju selliseid sportlasi meil üldse olla võiks ning millised on nende huvid ja vajadused. Samuti tuleb tal ette võtta üldsuse teavitamine, kuna pararatsutamise valdkond on siiani olnud suhteliselt tähelepanuta. „Soovime aidata ja ka toetada antud alaga tegelejaid, treenereid, lapsevanemaid. Invasport on hetkel Eestis täiesti süsteemitu, puuduvad koolitused ning täiendõpe.  Püüan teha koostööd välisriikidega, kuhu on juba loodud süsteem, sest ei tasu jalgratast leiutama hakata. Lisaks tahame ka tavatreenerite koolitusse natuke pararatsutamise olemust sisse tuua, tutvustame erivajadustega õpilaste treeningtingimusi ja -reegleid,“ selgitab Katrin, kelle jaoks on see valdkond tegelikult endalegi uus ja avastamata.

Foto: erakogu

Pedagoogika magistrikraadiga Katrin, kes on kuus aastat töötanud algklasside õpetajana, omab erivajadustega inimestega töötamise kogemust  ning on varemgi invaratsutamise vastu huvi tundnud. Aastaid tagasi osales ta Tartu Ülikooli poolt korraldatud puuetega inimeste ratsutamisinstruktorite ja -terapeutide koolitusel ning otsustas seekord asja tõsisemalt käsile võtta. „Olen ennegi olnud ERL-i projektidega ühel või teisel moel seotud,“ märgib Katrin, kes juhib Lääne-Virumaal edukat ratsaklubi Viru Ratsu ning korraldab pidevalt ERL-i kalenderplaani võistlusi nii takistus- kui koolisõidus.

Fredyga meistrivõistlustel Ruilas. Foto: Külli Tedre

Kuigi Katrin on terve elu elanud Lääne-Virumaal, veetis ta noorena kõik koolivaheajad Ihaste tallis, kus tema tädi oli treener. Tegelikult on kogu nende perekond olnud hobustega seotud ning koos õe Reelikaga võistlevad nad praegu nii takistus- kui koolisõidus. „Minu hobused on nagu must ja valge koer ehk valge eesti sporthobune Fredy ja tumekõrb belgia soojavereline Asterix P,“ kirjeldab ka vähesel määral treenerina tegutsev Katrin, kelle elus möödub hobusteta väga vähe päevi. Lisaks hobustele meeldib talle mööda Eestit ringi sõita, rannas käia ja puhkamist nautida.

Õed Reelika ja Katrin. Foto: erakogu

Oma rolli pararatsutamise mänedžerina näeb ta esmajoones ala propageerimises ja tõeliste huviliste üles leidmises. „Me veel ei tea, kuidas sellega läheb ja kas neid on piisavalt, kuid kriitilise massi olemasolul tahaks nendega teha tõsist koostööd ning luua pararatsaspordi jaoks süsteem, mille alusel invasportlased võistelda ja end koolitada saaks .“

Väärtuslikud leiud

Siim leiab, et ratsaliit on täna nii suureks kasvanud, et iga ala käekäigu eest saab hoolitseda ainult läbi mänedžeride, kelle jaoks paraku palgaressurssi ei jätku ning mõistagi ei ole sellistel tingimustel tööd teha tahtjaid kuigi palju. Samas nendib ta, et senised „leiud“ on kõik suurepärased ning ilma nendeta oleks lugu väga kurb. Mänedžeride leidmine on keerukas ka põhjusel, et üksnes armastusest spordiala vastu jääb mõnikord väheks. „Mänedžer peab olema hea suhtleja, taluma hästi pinget ning lisaks nägema suurt pilti ehk seda, kuhu suunas Eesti ratsasport tervikuna peaks liikuma. Üks asi on olla kinni ainult oma väikses valdkonnas, kus võib olla palju häid ideid, aga see kõik peaks samuti sobituma suuremasse plaani,“ mõtiskleb peasekretär, kelle hinnangul on ülaltoodud inimesed ratsaliidu ja alade arengu jaoks väga suure töö ära teinud.

„Mõnikord, kui tekib küsimus, mida me siin liidus üldse teeme, soovitan külastatada ERL-i kodulehte ning seal ringi vaadata. Iga lingi taga on tundide kaupa koosolekuid, pead murdmist, katsetusi ja eksimisi, uuesti tegemisi ja otsuseid. Nende taga omakorda ongi juhatus, tegevujuhtkond, kõik meie tublid mänedžerid, alade komiteed jt huvigrupid, kes on tulnud kokku ja pead tööle pannud.“

Treenerite „ema“

Mänedžeridega muide asi ei piirdu. Siimuga sama pikalt on ratsaliidu juures toimetanud koolituste projektijuht Therje Prohorova, kelle majandada on täna kogu treeneritöö valdkond, mis hõlmab koolitusi, eksameid ja atesteerimisi – see on sisuliselt aastaringne projekt. Ta jälgib ka, et meie treeneritel oleksid alati kehtivad litsentsid, mille aegumisel tuleks treeneril kogu taotlemist nullist alustada. Therje sõnul küsitakse temalt igal nädalal vähemalt korra, kuidas oleks võimalik saada treenerikategooriat.

Therje ja Poplavok Dünamo üleliidulistel meistrivõistlustel 1983.a. Foto: erakogu

Varasematel aastatel oli tal palju tegemist ka tallide atesteerimise projektiga, mis on hetkel peatatud, aga mis oli äärmiselt huvitav. „Sõitsime mööda Eestit ringi ja nägime palju põnevaid kohti, kuhu muidu ei satukski,“ pajatab Therje, kes on ametnikuna ratsaspordivaldkonnas tegutsenud üle 30 aasta alustades kohtunikuametist ja lõpetades võistluste sekretärina töötamisega. „Sekretäritöö on mulle alati meeldinud, kummalisel kombel naudin ma omamoodi ka suurvõistlustega kaasnevat pinget ja erilist atmosfääri.“

Horseshowl ametis koos Marti Hääle ja Rait Kütiga. Foto: Külli Tedre

Kehakultuuri teaduskonnas ratsutamist õppinud Therje on seda sporti elus näinud kõikvõimalikust küljest. Tema abikaasa, tänagi edukalt treenerina tegutsev Kostja, on legendaarne takistussõitja. 14aastaselt Tondil ratsutamist alustanuna ei ole Therje ise samuti pärast seda kordagi hobustest eemal olnud. „Olen tegelikult töötanud igasugustel naljakatel ametikohtadel nagu majavalitsuse dispetšer ja kaadriteinspektor,“ naerab ta „aga samal ajal ikka ise tipptasemel sporti ka teinud.“ Ta on olnud Eesti meister koolisõidus nii noorte kui juunioride klassis, võistelnud GP tasemel üle terve NSVL-i ning ka Soomes. Enda sõnul on ta samuti võistelnud takistussõidus ning natuke krossigi sõitnud, aga kiindumuseks on ikkagi jäänud koolisõit.

Gibsoniga hüppamas, 1978.a. Niitväljal. Foto: erakogu

EMV noored 1978.a. Olustveres hobusega Vibroskoop. Foto: erakogu

Hingelt peab Therje end kõige enam treeneriks. Treeneritöö, mida ta alustas juba 17aastaselt, on teda kõigi selle ameti juurde kuuluvate rõõmude ja muredega saatnud terve elu. See on talle olnud primaarseim ning tänagi on tal õpilasi juhendada. Omal ajal täiskohaga treenerina töötanud Therje muide oli see, kes Hanno Ellermanni hobuste juurde tõi.
Therje põhitööks on täna 2012. aastal ratsaliidu poolt asutatud Tallinna Ratsaspordikooli juhtimine. Ta on kooli kaaslooja, sisuliselt kogu süsteemi väljatöötaja ning majandaja. Therjele meeldib pidevalt uurida, lugeda, midagi uut teada saada ja endale selgeks teha – seetõttu sobib talle selline amet suurepäraselt. Tallinna Ratsaspordikool on teiste riikide sarnasele kogemusele tuginev algatus, mille eesmärgiks on ratsutamas käivatele noortele pakkuda lisaks ka teoreetilist ratsaspordiharitust läbi erinevate loengute ja praktikumide.  Täna saavad Veskimetsa Ratsakeskuses treenivad noored astuda huvikooli liikmeks ning nelja aasta vältel omandada hulgaliselt praktilisi ja teoreetilisi teadmisi ning neid testide sooritamisega proovile panna. Õppeprogrammi  jooksul omandatud teadmised ja oskused on noortele hiljem abiks ka näiteks Järvamaa Kutsehariduskooli sisse saamisel ja seal õppimisel.

Foto: Külli Tedre

Organisatsiooni näo looja

Vahest on hea lugeja märganud, kui jõudsalt on arenenud ratsaliidu meediatöö. Selle võib täiesti vabalt avalike suhete ja turundusjuhi Merike Udrik-Õispuu „süüks“ panna. Merike on korrektne, konkreetne, kindlameelne ja nutikas. Tal on palju häid ideid ning julgust ja teotahet neid ellu viia, kuigi tema kohustuste nimekiri ratsaliidus on õige pikk. Nende koostöö Siimuga sai alguse 2014. aasta suvel, kui ta algselt turunduse valdkonda appi paluti. Kuna tolleaegne pressiesindaja Mailis Timmi soovis peagi organisatsioonist lahkuda, et rohkem harrastusspordile keskenduda, läks ka kõik meediatööga seonduv sujuvalt üle Merikesele.

Luunjas 2015a. Foto: Rein Leib

Merikese arvates on kõige keerulisem hoolitseda organisatsiooni enda – tema maine ja igapäevase ülalpidamise – eest. „Inimestel on raske mõista, et organisatsiooni ülalpidamisega kaasnevad mitmesugused kulud. Näiteks inimeste palgadki, mida täna ju sisuliselt makstakse vaid kolmele põhikohaga töötajale. Sponsor tahab toetada sporti kuidagi palju konkreetsemalt kui läbi selliste nö vangerduste.“ Suuresti valutab ta südant ratsaliidu kuvandi pärast hobuinimeste sees ja ka väljaspool ratsaringkonda. „Ratsaliidu suunas tehakse palju kriitikat, mis on iseenesest normaalne, sest seal, kus midagi tehakse, on ka midagi kommenteerida, ja igaühel on oma arvamusele õigus. Aga mõistmist tehtava töö osas on vähe. Võiks olla rohkem „meie“ kui „teie ja meie“. Samamoodi on avalikkusel ratsaspordist vähe teadmisi ja minu ülesanne on neid pidevalt suurendada, mis pole teiste edukamate alade konkurentsis sugugi lihtne.“

 

Quelle moedemonstratsioonil Rakveres. Foto: erakogu

 

Ühtlasi innustab Merike hobuinimesi ise suuremale aktiivsusele. Ta püüab isiklikult käia võimalikult paljudel võistlustel kohal, suhelda inimestega, küsida kommentaare ning teha ka pilte – fotograafia on käsitöö kõrval üks tema hobidest. Paraku on teda vaid üks ja igale poole ei jõua, kuigi huvi on. „Minult küsitakse sageli, miks ma igast võistlusest uudist ei tee. Lihtne vastus on, et tulemusi ei ole mõtet ümber kirjutada. Lisaväärtuse annavad uudisele pildimaterjal ja kommentaarid otse sündmuskohalt. Soovitan neid meile rohkem ka ise saata!“

Ruilas tööpostil. Foto: Gerlin Kess

Tööd ratsaliidus võiks Merikese meelest võrrelda ka tööga üritusturundusfirmas, sest aasta jooksul korraldatakse väga suures koguses erinevaid sündmusi. Neist suurim on muidugi horse show, kus ta tegutses infotiimis vabatahtlikuna juba aastaid enne ratsaliidu turundusjuhi kohale jõudmist. Tihedam koostöö liidu juhtkonnaga sai alguse siis, kui ta töötas horse show suurtoetaja Alexela turundusjuhina ning pidi korraga seisma nii enda tööandja kui ka huviala eest. Huviala, mis oli teda paelunud juba väiksest peale, kui ta vanaisal hobusega põllutöid teha aitas.

“2015 olin esmakordselt HS meeskonnas kui tiimijuht, ja seda ülesannet poleks ma suutnud täita oma ülitoreda meeskonna abita!” Foto: Külli Tedre

Ratsutamistrenni jõudis Merike 11aastaselt Pajustis, samas tallis, kust Riina Pill just hiljuti kõva tegijana tuule tiibadesse oli saanud. Merikese esimene trenn oli igati värvikas – suure tori hobusega sai ära proovitud galopp, hüppamine ja ka kukkumine – seda kõike küll pigem hobuse enda soovil. Pajustis ratsutas ta vaatamata sellele ehmatavale intsidendile paar aastat, hiljem juba täiskasvanuna jätkas aga armastatud hobiga Veskimetsa Ratsakeskuses.

Pildil Cavega, kes oli Merikese suur lemmik Veskimetsas. Siin on nad koos oma viimasel ühisel võistlusel. Foto: Raivo Sepp

Täna püüab Merike ratsaliidu üsna suurt keskendumist nõudvaks tööks kodukontoris aega leida oma kolme väikse lapse kõrvalt. Tema ülesanne on suhelda meediaga ja tegeleda pressiteadetega, teha kõikvõimalikke kirjatükke, hoida „elus“ liidu veebilehte ja sotisaalmeediakanaleid,  tegeleda ratsaliidu turundustööga ja suhelda sponsoritega, vastutada liidu sisekommunikatsiooni eest, korraldada hooaja lõpetamist ja alates käesolevast aastast välja anda aastaraamatut.

Merikese kolmikud Palmses ponidega juba täies hoos. Foto: erakogu

Uuemõisas Gunni filmimas ja intervjueerimas. Foto: Külli Tedre

Käies ühist sammu

Kogu seda lugu kirjutades märkasin ma muhedat seika, et kõik on kuidagi omavahel seotud – inimeste elulood, igapäevased mured, rõõmud ja ülesanded. Minu jaoks on kõik nad väga tugevad, teotahtelised ja julged isiksused, kelle isiklikest ambitsioonidest palju selgemini tulevad esile armastus hobuste vastu ja soov Eesti ratsasporti panustada. ERL-i juhatuse esimees Jaanus Berkmann nõustub minuga ja leiab, et surve kõikide ratsaliidu ametnike suunas on aasta aastalt kasvanud. „Ma mõistan klubisid, kui nad ratsaliitu kritiseerivad. Üle 10 aasta tagasi, kui meie suhteliselt võhikutena Hiiumaa klubiga alustasime, tundusid ka meile paljud liidu nõudmised lausa ülekohtused. Ma arvan, et suuresti on siin küsimus igapäevases infovahetuses ja ka soovis ise asjadega kursis olla. Selles osas võiksid kõik end parandada, ka ERL. Kuid tahaksin rõhutada, et tänu tänasele meeskonnale püsib ratsaliit elus ja meie spordiala areneb. Iga kriitika tegelikult ikkagi mõjutab enesehinnangut, sest inimene on inimene. Usun siiralt, et ka mõistvaid inimesi eksisteerib, et märgatakse asjade tagamaid ja analüüsitakse eelkõige sõnumit, mitte sõnumitoojat.“

Jaanus Berkmann EMV autasustamisel. Foto: Külli Tedre

Jaanus on murelik, kuna viimased paar aastat on ERL pidanud vastu võtma negatiivse eelarve, kuid aasta lõpuks on asjad kuidagi siiski lahenenud. „Siim on väga konservatiivse majandusliku mõtlemisega ning see on ausalt öeldes nii mõnelgi korral ratsaliidu krahhidest päästnud. Nii juhatuse kui kõigi teiste meeskonnaliikmete tiimitöö on olnud määravaks keeruliste aegade ja küsimuste lahendamisel. Riigi toetus liidule väheneb paraku igal aastal, see on tõsiasi, millega seisame pidevalt silmitsi. Samas oleme me kõikidest vanadest võlgadest tänaseks vabanenud – oli ju aeg, mil endise juhatuse liikmed panustasid ratsaliitu oma isiklikku raha ja mitte vähe,“ selgitab ta ERL-i tänast majanduslikku olukorda.

Berkmann märgib, et mullu alustasid nad Siimuga Eestimaa tallide ringkäiku, külastades paljusid talle ja klubisid, aga ka kohalikke spordiliite. „Kummalisel kombel võeti meie külaskäiku mõnelpool kui mingisugust kontrolli,“ muigab ta, aga nendib samas, et see teeb teda murelikuks. „Me ei ole mingisugused inspektorid, tahtsime hoopis erinevate inimestega ise tutvust teha ning nende muresid kuulata.“ Tänavu suveks loodavad nad Eestimaale tiiru peale teha. Ehk on sellestki natuke kasu ja tekib veidigi rohkem ühtsustunnet, mida me tegelikult kõik hädasti vajame.

Comments are closed.